Söömishäiretest

Seekord tahan jagada oma kogemusi söömishäiretega, mis hakkasid mind kummitama 8-nda klassi lõpus ja mõjutavad tänase päevani minu suhtumist toitu ja oma peegelpilti. Kõik algas sellest, et me pinginaabriga mõtlesime, et võiks hakata dieeti pidama. Ma ei mäleta enam, mis täpselt oli ajendiks, aga igatahes ühest hetkest me enam lõunat koolis ei söönud, hommikul vanemate juuresolekul sõin nii vähe kui võimalik, sest seda sööki päriselt vältida polnud võimalik. Õhtuti olid vanemad tööl kaua, ise käisin siis väga intensiivselt korvpalli trennis ning seega oli lihtne valetada, et ma juba vahepeal kodus sõin õhtust. Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis tundub uskumatu, et mul selline tahtejõud oli, ma sõin peotäie putru ja ühe õuna päevas, käisin 5 korda nädalas 2-3 tunnises korvpallitrennis jne. Ühel hetkel hakkas ema muret tundma, et kas ma ikka söön. Ajasin oma kaalulanguse trenni süüks. Ise tegin "salaja" oma toas veel kõhulihaseid lisaks ja üritasin igal võimalusel toitu vältida. Olen alati olnud normaalse kehaehitusega, pole olnud megapeenike, kuid ka mitte paks. Kandsin riideid 36, kaalu enam ei mäleta. Kuid oma näljutamisega, millest oleks arenenenud peaaegu anoreksia, võtsin ma meeletult alla, kaalusin 50kg ja kandsin pükse suuruses 32, kõik luud-kondid olid näha ja menstruatsioon jäi ära. See viimane oli väga hirmutav minu jaoks, hakkasin kartma, et enam ma lapsi ei saa. Võtsin ennast kokku ja rääkisin emale lõpuks oma probleemist ja sellest, et päevad on juba mitu kuud ära jäänud. Käisime arstil, kes ütles, et tuleb lihtsalt normaalselt jälle sööma hakata, siis peaks organism oma funktsioonid taastama. Nii läkski. Kuid ega sellega asi ei lõppenud, siis algas alles see tõeline nõiaring. Ülesöömised, nälgimised, ülesöömised, nälgimised...mõtted olid koguaeg toidul, palju seda süüa või mitte süüa, mida süüa jne. Ülikooli esimesel aastal "avastasin" enda jaoks lahtistid, mis vähendas süütunnet pärast ülesöömist. Ma pole kunagi oksendanud, aga lahtisteid kasutasin aastaid. Lõpuks läksin kalli psühholoogi jutule. Tema abiga sain lahtistitest priiks. Ausalt öeldes kartsin ma, et mu seedimine ei taastu enam iial, kuid keha on imeline mehhanism.

Ma ei saa öelda, et ma oleks täiesti terve, eks see toitumine jääb mind kummitama veel pikaks ajaks kui mitte terveks eluks. Siiski olen ma õppinud toitu ja iseennast aktsepteerima ning suudan oma söömist jälgida ning vajadusel suunata. Kuid ka nüüd on tulnud ette hetki, kus mõne tagasilöögi puhul lähen poodi ja ostan endale pitsa ja/või jäätise vms ja söön kõhu punni. Siiski on neid kordi äärmiselt harva ja püüdlen sinnapoole, et neid enam kunagi ei tuleks. Olen alati olnud äärmustesse langeja, kõik-või-mitte-midagi suhtumisega. Siiski võin nüüd lõpuks öelda, et ma olen leppinud oma ebakõlade ja vigadega ning avastanud endas meeletult palju positiivseid omadusi ja külgi. Olen tänulik, et mu keha pidas nendele eksperimentidele vastu ning funktsioneerib endist-viisi. Ärge hävitage ennast!