Mis ajendab ja mis tegelikult peaks ajendama elumuutusele?

Hakkasin eelmise aasta suve lõpus ennast analüüsima, et miks siis ikkagi on nii, et ma võtan alla ja siis juurde ja siis jälle alla jne - lõputuna näiv nõiaring. Vastus tuli kiirelt, alati on mind ajendanud mingi väline faktor kas siis dieeti pidama/trenni tegema või siis vastupidi, rämpsu sööma ja teleka ees logelema. Ma võin ju mõelda, et see ajend tuli minu seest, aga tegelikult oli asi lihtsalt selles, et minu "sisu" oli nii ebastabiilne ja ebakindel, et iga väiksemgi muutus minu ümber olevas keskkonnas mõjus mulle olulisel määral. Selleks võis olla pingeline olukord koolis/tööl või igavesena näivad suhteseigad, kus kõik algab suure eufooriaga ja siis jälle lõpeb sama kiirelt koos stressi ja enesehinnangu langusega. Ja nii oligi, kui koolis oli rahulik ja tööl kõik stabiilne ja mingi meeski silmapiiril, siis ma vihtusin seda trenni teha ja toitumist jälgima nagu hullumeelne, aga mõni aeg hiljem, kui koolis tuli sessiperiood ja polnud aega oma mees-eesmärgiga suhelda ja tööl kasvas kah kõik üle pea, lõin ma kõigele käega ja hakkasin mingit pahna suust sisse ajama. Vältisin üritusi ja elasin nagu mingi erak kuniks jälle tekkis mingi ajend, mis mind uuesti pingutama pani oma keha ja välimuse nimel...ja mitte kunagi ei mõelnud ma sealjuures oma tervisele.

Nüüd olen ma siis pärast aja mahavõtmist selles seisus, kus ma olen õppinud hindama oma omadusi, mis ei ole seotud minu välimuse ega kehaga. Mul on elus uued eesmärgid, mis ei ole seotud mu keha ja välimusega. Ma olen saavutanud lõpuks mingi tasakaalu ja pideva rahuolu tunde enda sees. Ma tunnen hommikul siirast rõõmu, et lind juba laulab ja ei olegi kottpime. Ma naudin toitu, mis teeb head minu tervisele ja välimusele, ma naudin trenni, mis annab nii palju energiat ja positiivsust. Esimest korda oma elus ei pea ma mingit imedieeti ega pinguta trenniga üle, samuti ei muuda ma ennast kellegi teise pärast, ma teen seda kõike, et ise olla õnnelikum inimene. Ma lihtsalt soovin oma keha tankida vaid parima kütusega, ma armastan iseennast! Ja mul ei ole kuhugi kiiret. Ma ei ole pannud paika mingit kuupäeva, mil toimub üks suur pidu, kus on need ja need tuttavad, kelle ees tahaks sigahea välja näha...eiiiii!!!! Mul on aega maa ja ilm, ma liigun vaikselt kuid järjekindlalt oma parema tervise, ilusama keha ja positiivsema meele suunas.

Miks teie oma füüsisega tegelete? Mis ajendas astuma esimesi samme parema tervise ja keha suunas?